Õhtupäikese soojas valguses avanevad kulunud telliskivimüürid – krohv koorub, pinnale on jäänud aja jäljed. Terrakota toonid ja õrnad varjundid loovad romantilise, isegi nostalgiat kandva meeleolu. Vana seina vundamendi ääres õitseb aga tilluke sinine lilleke. Esmapilgul peaaegu nähtamatu, on ta ometi uue alguse märk – elu, mis leiab koha ka kõige kulunumate müüride kõrval.
See maal kõneleb ajast ja kestvusest, haprust ja püsivusest, vana ilu väärikusest ning uue elu julgusest tärgata.