Esimesed katsetused veiniga

„Iga uus kiht tõi kaasa ootamatuid mustreid – värvide hajumisi, servade teravusi ja peidetud kujundeid, mida ma polnud kavandanud, kuid mis sündisid veini ja paberi kohtumisest.“

Vildikate ja veini dialoog

Esimestel veinimaalidel kasutasin lisaks veinile pruuni ja sinist akvarellvildikat, et markeerida olulisi detaile. Vildika jooned hajusid veini sisse, lisades uusi varjundeid ja sügavust. Vees lahustuvad vildikad sobitusid hästi veini loomuliku voolavusega ja võimaldasid mängida peenemate jooneelementide ja detailidega.

Jõulukaardid kui labor

Esimesed veiniga maalitud jõulukaardid said alguse justkui väikesest laborist – katsetasin kõike, mis veiniga seostus. Kasutasin pokaali ja veinipudelit kui tööriistu: kastsin pokaali ääre või pudeli põhja veini sisse ning vajutasin selle kaardi keskele ringi.

Ringi ülemise osa hajutasin veega heledamaks, alumise jätsin tumedamaks. Nii sündis keskne kujund, mis meenutas sügavat, valgusest varjatud pokaali.

Kihtide mäng

Kui taust oli paigas, lisasin udusele pinnale õrnu, peaaegu läbikumavaid kuuski. Järgnevate kihtidega hakkasin detaile juurde tooma – iga kiht oli eelmisest tumedam ja täpsem. Nii muutus esmapilgul juhuslik veini valgumine järjest selgemaks pildiks, millel oli nii sügavus kui ka oma lugu.