Tilk taimeteed paberil

„Mõnikord piisab vaid ühest juhuslikust tilgast, et avada värvidele uus maailm.“

Juhuslik algus

Kõik head asjad saavad sageli alguse juhusest. Maalin tihti teetass käeulatuses – see on justkui osa rituaalist, mille kaudu loometööle häälestun.

Ühel päeval, kui olin keskendunud uuele tööle, loksus tee üle tassi ääre. Hiljem avastasin, et paberile oli jäänud õrn, roosakas kibuvitsatee kuivamisjälg – midagi erksamat ja toonilt hoopis erinevat kui veini või kohvi toon. Õrn toon, ootamatu muster, värvi ja paberi reaktsioon… see pani mind mõtlema: aga millist värvi võiks anda kummeli tee?

Värv elu seest

Just selles hetkes sündis mõte, et värv ei pea tulema ainult tuubist või purgist. Ta võib tulla elust enesest – kasvada meie ümber ja pakkuda ilu ning rõõmu mitmele meelele korraga.

Taimede paberile talletatud värv tundus kui emotsioonide pikendus – vaikne, kuid kõnekas. See viis mind küsimuseni: mis oleks, kui kasutaksin teesegusid teadlikult, nagu värve?

Esimesed katsetused

Alustasin lihtsast – kummel, must tee ja hibiskus

• Kummel andis maheda helebeeži varjundi.

• Hibiskus üllatas: kuivana intensiivselt punakasviolett, infusioonina aga roosakaslilla.

• Must tee jättis tugeva, peaaegu tindi meenutava jälje.

Kuna parajasti oli kevad ja kõik õitses, korjasin aias kõike, mis vähegi tundus, et võiks värvi anda.

Aia üllatused

Toomingapuu õied andsid rabavalt erksa ja puhta kollase – justkui kevadine valgus klaaspurgis.

Põnev leid oli jänesekapsas oma õrnade valgete õitega. Mul polnud vähimatki ettekujutust, millise tooni sealt võiks saada. Kuuma vee peale kallates muutusid lehed erkkollaseks ja õis õrnalt lillaks. Purgi sisu oli justkui kunstiteos. Ja pettuma ei pidanud – taim oli valmis ka paberile oma imelist kollast tooni jagama.