Värv klaaspurgis ja paberil

“Kõik kaunid  värvilised lilled ja taimed ei jaga oma värvi –  mõnikord tuleb värvi  lihtsalt kauem  oodata.“

Pettumus rukkilillest

Kui toomingapuu ja jänesekapsas kinkisid heldelt oma erksaid toone, siis rukkilill pani mind kogema hoopis teistsugust tõde. Kuivatatud kroonlehti tõmmisesse lisades ootasin sinakat varjundit, ent üllatuseks jäi vesi peaaegu täiesti selgeks. Kroonlehed kaotasid oma värvi ja tundus, et kogu ilu hajus jäljetult. See oli õpetus – mitte kõik kaunid taimed ei ole nõus oma värvi loovutama.

Sinilille salajane muundumine

Metsaalune oli paksult sinililli täis ja see  ärgitas mind uuesti katsetama.  Alguses paistis, et ka temast pole värvi loota – tõmmis jäi läbipaistev nagu vesi. Jätsin purgi aknalauale ning unustasin . Alles kolme päeva pärast märkasin imeväärset muutust: vedelik oli vaikselt omandanud õrna lillaka tooni ja kuivades jäi paberile rohekas toon. See hetk õpetas mulle kannatlikkust ja seda, et loodusel on oma rütm, mida me ei saa kiirustada.

Infusioon kui kunst

Infusioonvärvi loomine on segu juhusest ja tunnetusest. Mõni taim jagab värvi kohe, mõni aga alles siis, kui oled juba loobumas. Iga purk on väike salapärane maailm – vahel pettumus, vahel aga rõõmustav üllatus.